5. – 7. august 2016

Kohvilähkrid

Kärdla linna elanikud on kohvilähkrid

Kohvilähkrite nime pookisid Kärdla rahvale külge naaberkülade inimesed. Nad võtsid kodust kaugemale tööle minnes lähkriga hapupiima või kalja kaasa ja naersid vabrikurahvast, kelle igapäevaseks joogipooliseks peeti kohvi. Niiviisi muudest hiidlastest eristudes kujunes Kärdlas üks paljudest Hiiumaa seltsidest ehk rahvustest. Murrame senini pead, millest see Kärdla rahvale nime andnud jook koosnes. Pole muidugi võimatu, et saksad vedasid aeg-ajalt kohale ka kohviube, kuid karta on, et tavapäevadel ja töörahvast joojatele valmistati kohvi ikka üsna traditsiooniliselt nagu hiljem mujalgi Hiiumaal.

Kuidas Kärdlas kohvijoomise komme alguse sai

Kalevivabriku töölepanemine 1829. aastal läks parunitel Ungern-Sternbergidel hästi korda, kuigi see nõudis palju nii aega, raha kui teadmisi. Järk-järgult said valmis hiiglaslikud tootmishooned, kerkisid tööliste elumajad, pandi paika töö- ja puhkeajad, trahvid ning tunnustamine. Nii ilmus kusagilt ja kuidagi ootamatult ka kohvijoomise komme.

Priiankrud ja lehmamust

Ilmselt algas see või vähemalt levis laiemalt ühe prantslasest värvimeistri August Briancourt`i ja tema toimeka mamsli eestvedamisel. Mis toimus Kärdlas ehk Kertellis 19. aastasaja keskel, me muidugi pigem aimame, kui teame. Seda vabamalt võime endile ette kujutada Priiankrut (just niiviisi olid kohalikud inimesed hakanud värvimeistri nime hääldama) ühes Vabrikuhoovi ilusas sammastega maja peretoas töölistele kohvi pakkumas.

Kuidas see õieti ikka toimus? Kas kõik 500–600 töölist käisid tööpauside ajal kohvil nn “lehmamusta“ mekkimas? Ei usu! Oli see siis vaid schäärsaali tüdrukute peenutsemine või tulenes mõnede tööliste kohvil käimine lihtsalt sellest, et elati töökohast kaugel ja koduseks pruukostiks ei tasunud jalavaeva ette võtta. Kõik on võimalik.

Vabrikuinimeste peened kombed ja peod

Olgu küll, et avaliku kohvijoomise alguseaega Kärdlas on raske täpselt nimetada, jääb see ilmselt 1850. aastatesse. Mälestused räägivad vabrikuinimestega kaasnevatest muudestki kummalistest kommetest ning harjumustest. Näiteks talust pärit tuttavatega kohtumisel näo ärakeeramine, võõrapäraste esemete kasutamine oma uhketes majades või koolilastele piknikupidude korraldamine.

Nii kirjeldab 1874. aasta juulikuu Eesti Postimees kokkuvõtvalt aasta eest toimunut: „Mineva aasta jaanipäeva paiku kogunesid 85 õpilast ja õpetajat Kärdla kooli juures, et liikuda koos pidupaika. Pidusöögiks olid saiad ja kohvi. Võidumängimise vaheajal laulsid lapsed kord eesti, kord saksa keeles mitmehäälseid laule.“

Selliseid vabrikuinimeste ühispidutsemisi, kus ilmtingimata ka kohvi joodi, leidis aset mitmel puhul. Näiteks 1885. aastal tähistati suurejooneliselt Vanaparuni ehk esimese direktori Robert Eginhard Ungern-Sternbergi 50. tööjuubelit. Peale varahommikust äratamist meeskoori poolt toimus jumalateenistus. Seejärel võtsid kõik töölised rongi ning sammusid lauluseltsi ja vabriku osakondade järgi erinevaid lippe lehvitades kõlavate muusikahelide saatel paruni majani, kus juubilari õnnitleti. Siis liiguti otsejoones pidupaiga poole, kus üle neljakümne pika laua kaetud oli. Igal laual ilutses sama värvi lipp, nagu neid rongkäigus olijatel näha võis. Pärast söömaaega lauldi ja tantsiti. Hiljem algasid võidujooksud, postironimised, potilöömised, kotisjooksud jms. Järgnes õhtusöök, teatrietendus, tants. Pimeduse saabudes üllatasid kohalolijaid rohkearvulised värvilised laternad. See 4. augustil toimunud pidupäev meenutab paljuski meie tänast kohvikutepäeva.

Millest on tehtud hiidlase kohv

Eesti Rahva Muuseumi arhiivist loeme hiidlaste kohvist, et see valmistati kodusel teel nisust, selle puudumisel igast muustki viljast. Tarvitati ainult üht liiki vilja, mitte segu. Varem kasvatati kohvi jaoks „kohviuba”. See oli mingisugune madal liblikõieline taim, viha maitsega. Tunti ka kohvi valmistamist munast ning rukkijahust. Klopitud munast ja jahust tehti taigen, mis ahjus pruunistati. Seejärel lisati sigureid ja sellest segust jahvatati kohvitegemiseks jahu. Selline kirjeldus pärineb 1939. aastast. Samas väidetakse, et kohv tuli külas üldisemalt kasutusele 30–40, mõnel pool 50 aastat tagasi ehk siis ca 1880.–90. aastatel. Mälestusi võrreldes võime öelda, et Kärdla vabrikurahval oli edumaa olemas ning tuline õigus kohvilähkri nime kanda.


Tekst: Helgi Põllo

Vanaparun ehk Robert Eginhard Ungern-Sternberg koos oma prouaga kohvi joomas (foto: Hiiumaa muuseum)
Ühepäevakohvik Café Orientale (foto: Hiiumaa muuseum)